Kas langeda masendusse või siis mitte langeda?
Ollallaa või mitte ollallaa?
Pea on paistes ja saabas ei tule jalast ära.
Uputame oma masenduse Coca-Colasse ära ja kallame selle kraanist alla ning saadame igavese ookeani poole teele. Lefa-lefa.
Same shit everyday.
Öövalve on nagu pind su väsinud ajus. Jälgilt irvitav luupainaja kes piilub sind kummutisahtlist. Hallitama läinud leekuru, kopitanud riidekapis. Tont kes kummitab tolmuses nurgas ja klõbistab oma konte. Sa ootad ta lõppu. Loed tunde ja minuteid. Aeg venib. Kell on 3 või 4 öösel. Südamesse tekib tunne nagu sa oleksid ainuke elav hing siin planeedil. Kõik on vaikne. Või hoopis oled sa sureva inimhinge juures ja näed meeletut hirmu tema kustuvates silmades. Mnjah. Kord nii, kord naa. Esimesed hommikused valguskiired on sinu jaoks kui uue lootuse ja elu algus. Ja lõpuks kui sa oled kõik selle endast maha jätnud, ukse enda järelt sulgenud. Tunned sa ennast nii nagu oleksid ahelad oma käte ja jalgade ümbert maha raputanud. Sa oled vaba. Üks öö on jälle möödas. Sina oled veel elus.
Külm on.
Tänud Aivole vaeva nägemise eest. Nüüd saan muusikali “Notre Dame de Paris” kuulata oma playerist tööle minnes ja koju tulles. YES! 
Muideks ma taipasin miks mulle “Notre Dame de Paris” rohkem meeldib kui “Les Miserables”. Notre Dame muusikas kasutatakse väga palju minu lemmik muusikainstrumenti, kitarri. Nii elektrikitarri, akustilist kitarri kui basskitarri.
Lisan siia kaks lõiku italianode versioonist.
Oman nii prantslaste kui italianode versiooni. Italianod oskavad paremini näidelda. Prantslased jälle laulda. Samas prantslaste Quasimodo (Garou) on võrratu mõlemas mõttes, nii näitlemise kui laulmise poolest. 10/10 talle. 
Mõlemad Frollod, nii italianode Vittorio Matteucci kui prantslaste Daniel Lavoie on head. Eriti meeldib mulle Matteucci. Tema karm kirglikkus. *muigab* Esmeraldad on-nii-nagu-nad-on. Helene Segaral (p) laulmiseks häält on aga näitlemine on tal kohati nullile lähedane. Lola Ponce (i) näidelda oskab aga tema hääl ei tekitanud minus mingit vaimustust. Mnjah.
NB! Ma luban et rohkem ”Notre Dame de Paris” muusikalist mu blogis juttu ei tule.
God You made the world all wrong …
God You made the world so wrong …
Kuulasin ära muusikali “Les Miserables” kontsertvariandi. Muusika on hea, aga millegipärast minu kalestunud hinge(südame)keeli see eriti liikuma ei pannud. Võib-olla on asi selles et raamat, Victor Hugo “Hüljatud”, mille järgi see muusikal on tehtud, ei meeldinud mulle. Ei tea. Kui hakata punktide või pallidega seda muusikali pilduma siis annan 10/8. Samas “Notre Dame de Paris” saab minult 10/9,9.
Olen muusikalide lainel. Viimastel päevadel vaadatud, kuulatud kokku 4 muusikali. Algas see “maraton” neljapäeva õhtul Linnahallis kus mängiti ära Kopit/Yeston “Fantoom“. Reedel orjasin 24 tundi EV meditsiini. Laupäeva hommikul kui olin lõpuks töölt koju roomanud, toimus minu ja voodi vahel Pavlovi tingitud refleks. Ehk siis pilk voodi poole ja matsti voodisse koomatooset und magama, niiet oim ka kahuripaugu peale ei oleks liigutanud. Õhtul, “Okasroosikese” staadiumist ärganuna vaatasin oma DVD kollektsioonist ära Andrew Lloyd Webberi “The Phantom of the Opera“. Sellele järgnes muusikaliöö, mida sisustasid tantsivad ja laulvad kassid, Webberi “Cats“. Täna, pühapäevasel päeval, nautisin ma Riccardo Cocciante “Notre Dame De Paris“. Huvitav millal meie muusikalide tegiad on suutelised lavale tooma midagi sellist nagu “Cats” või “Notre Dame De Paris”. Sellist aega vist ei tulegi. Rahakoti paksusest jääb puudu. Ja siis jäädaksegi lavale tooma selliseid teisejärgulisi muusikale nagu kunagi nähtud “No, No, Nanette”. Mis oli ausaltöeldes õudus ruudus, oma 15 minutilise steptantsu numbriga.
Lisan siia kolm lõiku muusikalist “Notre Dame De Paris”.
NB! Ma vihkan steptantsu.
Käisin Linnahallis vaatamas, kuulamas muusikali “Fantoom”. Teose autoriteks Maury Yetson ja Arthur Kopit. Pean ütlema, et muusikas ma kõvasti pettusin. Täielik kire vaesus, puudumine. Ainult mõned laulud olid meeldejääva viisiga ja kuulatavad. Enamus muusika oli selline tirulittu mis läheb ühest kõrvast sisse ja tuleb kahest kõrvast välja. Carlotta laul “On see mu paik” ja 2 vaatuses “Eriku lugu” olid head. Nii muusika kui esituse poolest. Jüri Naela koreograafia oli jube. Oli hetk kus tantsiad väänlesid laval nagu polkat kepslevad hernehirmutised. Chalice oli fantoomina tasemel. 
Esimese vaatuse alguses ta natike kobas aga siis ta sai esinemise maitse suhu ja nautis laval olemist ja laulmist täiel rinnal.
Mnjah. Webberi Ooperifantoomile jääb see Yetsoni/Kopiti fantoomihakatis kõvasti alla.
Lisan siia oma lemmiklõigu Webberi muusikalist “The Phantom of the Opera”
Fantastiline kirg on selles muusikas. See lausa põletab.
Andrew Lloyd Webber – Cats
Armukadedus on jube asi.
Lehekülg kus saab veidike meelt lahutada. Targeti lahtrisse tippige neti aadress mida tahate “töödelda”. Siis tehke muud valikud mida te täpselt tahate teha ja head pommitamist, tulistamist ja täis tegemist.
