30. september

Naerata ja maailm naeratab sulle vastu.

Nii vähemalt väidetakse. 

24. september

At night, the town is quiet like the bottom of the ocean

I continue down the road by myself

Guided by the distant voice

I keep searching for the soft blue light

 

Hey I discovered myself within

And my spirit calls out to me

No matter how far away I am, I can hear it

 

The silver light burns within every room

I walk around hoping for it anywhere, surely

 

Hey I found you

And so, without leaving you again

No matter how much I hurt inside I’ll always be near you

I’ll never release

Your hand that I held

 

Hey I found you

And so, without leaving you again

No matter how much I hurt inside I’ll always be near you

Forever

Forever

23. september

Hea on olla väikese ja tähtsuseta blogi omanik sellel raevukalt mulksuval ja kobrutavalt keeval blogimaastikul, kus endast väetimatele, teisiti mõtlejaile julmalt solki kaela kallatakse. Mnjah.

10. september

Kohutavalt raske on otsustada mida teha. Kumb valik on õige ja minule isiklikult parem, kasulikum, tervislikum. ÕUDNE! Võin sattuda sellise pasahunniku otsa et siga ka ei söö. Kas minna haiglast ära ja asuda väiksema palgaga tööle kus ei ole öövalveid, kiirabisid, õendusanamneese ja surevaid patsiente. Kas minna verekeskusesse tööle ja iga tööpäev tööl käia, ainult laupäevad ja pühapäevad oleksid siis vabad. Ma ei suuda enam öövalveid teha nii nagu vanasti. Ma ei suuda enam isegi 24 tundi järjest üleval olla. Lihtsalt ei suuda. Vajun kokku, pilt kaob eest ja kõik. Närvid ei ole ka enam korras ja pinge taluvus on kõvasti kahanenud. Mida küll teha. Uues kohas hakkaksin saama ilma öövalveteta (sest seal ei ole öösel tööd) peaaegu 2000 krooni vähem palka. Peaksin hakkama uute inimestega harjuma ja neid tundma õppima. Kellest eemale hoida ja kellesse positiivselt suhtuda. Minu jaoks on see küllaltki raske. Ausalt öeldes on mul ka haigetest kõrini. Ma olen väsinud nende halast. Ma ei suuda enam neile kaasa tunda. Ma olen väsinud külastajate nõudmistest. Üks õde ei tule toime 25 – 30 haigega ja veel nende sugulaste ja muude lehmalellepoegadega. Ükskõik kui palju sa ka ei püüa ikka saad kusagilt kellegi käest sõimata. Arst teeb ummamuudu korraldusi oma tasulistele haigetele ja siis õde peab kõik muud asjad, haiged nurka viskama ja jooksma uusi korraldusi täitma. Näiteks, saatma väljaspool järjekorda haigeid sonosse ja röntgenisse. Siis on 100 % kindel et umbes 10 minutipärast helistatakse sealt ja sõimatakse nii kõvasti et peab telefonitoru kõrvast eemal hoidma. Ja kui sa lihtsalt ei jõua siis saad arsti käest niiet tolmab. Arste kes meil siin korraldusi annavad on neli. Igaüks neist tahab et tema haigetega ja soovidega esmajärjekorras tegeletakse. Aga mina olen üksinda. Ma ei saa korraga nelja asja teha ja korraga neljas kohas viibida. On päevi kus kõik on vaikne ja rahulik. Arstid ei taha midagi erakorralist ja patsiendid on rahul. Aga on sellised valveid kus lõpuks ei mäleta sa enam oma nimegi.

Ma olen kohutavalt väsinud

9. september

Naudin sügist ja vihmas kõndimist.    Leida võite mind koleda rohelise vihmavarju alt.   

The Umbrella Bird Song