Tänavune advandiaeg on kuidagi vaikne ja rahulik. Nagu polekski jõulud tulemas. Mitte mingeid ootusi ega lootusi pole südames ega hinges virvendamas. Lihtsalt vaikus on. Ma ei ole isegi ühtegi küünalt põletanud. Mandariinide asemel kostitan ennast hoopis pomelotega. Jõulumasendust ei tunne. Kohe mitte midagi ei tunne. Vaikus. Jõulukinke võtan naeratades vastu aga lahti ei tee. Panen nad lihtsalt kõrvale. Sest tean et ma ei saa kingiks üheltki inimeselt seda mida ma tõeliselt tahan. Lihtsalt nad ei saa mulle seda kinkida, isegi kui nad seda väga tahaksid. *muigab*
Oleks juba teisipäeva õhtu. Kolmapäevast alates kuini esmaspäevani on mul mõned päevad vabad. Saan rahus kodus koperdada. Võib-olla.
Igatsen taga oma sebrasid. Eriti neid kes on kaugel. 30 minutilised ja 1 tunnised telefonikõned on päästerõngad argihalluses. Isegi siis kui püütakse mulle moraali lugeda.
Sebrad ma armastan teid väga. Andestage mulle mu isekus ja kõiksugused kiiksud. :P
Loodan teid varsti näha.
Lähenevate jõulude puhul üks ajakohane lugu.
Santa
