Archive for juuni 2007

Kolmapäev, 27. juuni.   Leave a comment

Kurb on kohtuda vana tuttavaga keda pole üle 10 aasta näinud ja näha, et tema elus ei ole midagi head ega ilusat sündinud. Kurb. Sõnatuks võttis. Ma jätsin endast talle vist väga ebaviisaka mulje. Enda vabanduseks ütlen, et see kohtumine oli nii ootamatu ja veidi kummastav. Mõned tunnid enne seda juhuslikku nägemist olin ma just sellele inimesele mõelnud. Temale ja veel ühele hingele. Hingele kes võeti vägivaldselt ära siit kurjast maailmast, juba aastaid tagasi, siis kui me veel üksteisega suhtlesime. Aga jah… Lootusetuse tunne tekkis. Ainult lastele mõeldud muinasjuttudes saavad head inimesed õnnelikuks. Tegelik elu on hoopis midagi muud.

Advertisements

Posted juuni 29, 2007 by eruvyreth in masendus, nukrus

  Leave a comment

sa nägid mind unes

leidsid end hommiku embuses

olid segi su voodi ja pea

kui tundsid et lähedal olen

kui ärgates kuulsid mu häält

siis mõtle, et nägid mind unes

kõik oli ja mälestus jääb

kõik mida kunagi tegid

kõik mida kunagi tundsid

oli kui unenäos

oligi unenäos

Heiti Kender

Posted juuni 27, 2007 by eruvyreth in luule, nukrus, sõnad

Music for one apartment and six drummers.   2 kommentaari

Posted juuni 26, 2007 by eruvyreth in muusika

22. juuni.   Leave a comment

Ööd on nii valged, valged ja varsti ulatab Koit oma Hämarikule käe. 🙂

Kas tunned valgustajat Vanataadi eeskojas? Praegu on ta looja läinud ja seal, kus ta looja läinud, läigivad jooned taevas, ja juba tungib valgusekuma idasse, kus ta sedamaid täie iluga tervet loodust peab teretama. Kas tunned kätt, mis päikese vasta võtab ja puhkama saadab, kui päikene teekäigu lõpetanud? Kas tunned kätt, mis kustunud päikese jälle põlema süütab ja teda uut teed taevatelgil paneb käima?
Vanataadil oli kaks ustavat orja sest soost, kellele igavene noorus kingitud. Kui valgustaja esimesel õhtul oma teekäigu oli lõpetanud, ütles Vanataat Hämarikule: “Sinu hooleks, tütreke, annan looja läinud päikese. Kustuta ta ära ja hoia hoolega, et ta kahju ei teeks.”
Kui teisel hommikul päike jälle uut teekäiku pidi algama, ütles Vanataat Koidule: “Sinu amet, pojuke, olgu valgustajat põlema süüdata ja uue teekäigu vasta valmistada.”
Ustavalt täitsid mõlemad oma kohust. Ühelgi päeval ei puudunud valgustaja taevavõlvilt. Kui ta talvel taeva serval käib, kustub ta õhtul varem ja algab hommikul hiljem oma teekäiku. Kui ta kevadel lille ja laulu äratab ja suvel vilja oma palavate kiirtega valmistab, on talle üksnes lühikene rahuaeg antud. Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes teda sedamaid jälle uuele elule süütab.
Ilus aeg oli kätte jõudnud, kus lilled õitsevad ja lehkavad. Linnud ja inimesed täitsid välja Ilmarise telgi all lauludega. Mõlemad Vanataadi orjad vaatasid teineteisele liig sügavasse sõstrakarva silmadesse. Kui kustuv päike Hämariku käest Koidu kätte läks, pigistati ka vastastikku kätt, ja mõlemate huuled puutusid kokku.
Aga üks silm, mis iialgi ei uinu, oli tähele pannud, mis vaiksel südaöö ajal salaja sündis. Teisel päeval kutsus Vanaisa mõlemad enese ette ja ütles: “Mina olen teie töötegemisega rahul ja soovin, et te täiesti õnnelikuks saaksite. Võtke siis teineteist ja pidage ametit edespidi mehena ja naisena!”
Mõlemad vastasid ühest suust: “Vanataat, ära riku meie rõõmu. Lase meid igavesti peiuks ja mõrsjaks jääda, sest peiu ja mõrsja põlves oleme õnne leidnud, kus armastus ikka noor ja uus on.”
Vanataat täitis nende palvet ja õnnistas nende ettevõtmist. Üksnes korra aastas neli nädalat saavad mõlemad südaöö ajal kokku. Kui Hämarik kustuva päikese armsama kätte paneb, pigistavad mõlemad selle peale kätt ja annavad suud, Hämariku paled punetavad ja kujutavad roosipunasilt taevast vasta, kuni Koit valgustaja jälle põlema süütab ja kollane paiste taeva serval uuesti tõusvat päikest kuulutab. Vanataat ehib veel ikka kokkutuleku puhuks väljad kõige kaunimate lilledega ja ööbikud hüüavad Koidu rinnal liig kaua viibivale Hämarikule naljatades: “Laisk tüdruk! Laisk tüdruk! Öö pikk!”

Posted juuni 22, 2007 by eruvyreth in iidsed lood, loba

19. juuni.   2 kommentaari

Möödunud on väsitav ja päikesepasteline päev. 🙂 Enamuse tänasest ajast veetsin Eesti Vabaõhumuuseumis ringi uidates ja eksponaate imetledes. Päeva lõpp kuulus merele, vihmavarjule ja kahele luigele. 😉

Posted juuni 19, 2007 by eruvyreth in loba

  2 kommentaari

Ma olen mingis imelikus meeleolufaasis. Naudin suve ja positiivsus on kõrge aga samas ma tahan, et see kasvaja oleks vähk ja et ma sureksin. Elu, tulevik tundub sellise lootusetu ja üksildasena, et ma ei tahagi elada. Surmaga lõppeksid kõik mu katsumused ja hingelised ja ka füüsilised piinad. Enam ei peaks võitlema ega muretsema oma probleemide pärast. Saabuks rahu ja vaikus. Ainult emast on kahju. Tal ei ole siin maailmas kedagi peale minu. Ta jääks siis täiesti üksi. Üks asi siin maailmas on mida ma meeletult kardan. Ma ei karda surma. Aga ma kardan vanaduses üksi jäämist. Enne juba noorelt lahkuda siit maailmast teades, et keegi jääb mind mäletama, (vähemalt mingigi aeg mäletatakse ja meenutatakse) kui vanaduses ja üksinduses kusagil hooldekodus, haiglas või kodus nelja seina vahel otsad anda. Tegelikult mõlemad valikud on õudsad. Mnjah. Tähendab, ma pean jääma igavesti nooreks ja saama surematuks. Aga mida selleks teha? 🙂

Air – Alone In Kyoto

Posted juuni 15, 2007 by eruvyreth in loba, minu elu, veeretamine

Welcome to the N.H.K.   Leave a comment

Welcome to the N.H.K.

Kurb. Samas kohati naljakas. Koosneb 24 osast. 10/9,8

Posted juuni 13, 2007 by eruvyreth in anime