Ma ei armasta pühapäevi. Isegi mitte siis kui mul on järgmine päev vaba ja tööle ei pea minema. Kõige nõmedam päev nädalas. Reedeid ma armastan. 😉

Under, maasikad ja Coca-Cola light.  😉

Sirelid õitsevad.  😀

Sirelite aegu.

2

All sirelpõõsa lillatavaid sarju

mu valge käsivars kui luige kael

nüüd püüab kobaraid, mis okste lael

loond loogeldes suurt värisevat varju.

Ja silmad niiskuvad: ei julge harju

nad iluga, liig raske minu vael –

ah, piki maja violetne pael,

seal pungi puhkemas kui suuri marju.

Ja tõstan säravamat safiirkrooni,

et see end juuste kullakuhja plehiks,

ma õite rasket küllust üle pää.

Taas tunnen tuksatavat noori sooni:

on nagu mind mu õitsev veri ehiks,

ah, elada on imeliselt hää!

Marie Under.

Kohati on tunne, et kui minu kätte satuks kohver “punase nupuga”. Just selle punase nupuga mille vajutamise tagajärjel saabuks maailma lõpp. Vajutaksin ma seda nuppu kõhklemata. Hävinegu kõik. Nii armastus kui vihkamine. Saabugu vaikus. Elu ei ole lill. Need kes väidavad, et elu on lill on ebanormaalsed ja ei näe oma ninast ja minast kaugemale. Olgu õnnelikud, et nende elu on näiliselt korras. Elu on ilus nagu sitahunnik põõsa vilus. Ja kohati haiseb ta ikka päris võikalt.

😛

Mai on kauneim kevadkuu.  😀

Cesaria Evora – Sodade