Inimese süda on nagu adventkalender. Paljude väiksemate ja suuremate akendega. Ainus vahe adventkalendri akende ja enamus inimeste südameakende vahel on see, et inimestel need aknad sulguvad järjest, aga advendi omal need avatakse. Mida vanemaks inimene saab, seda vähem on tal neid avatud hingeaknaid. Mõnel isendil puuduvad nad üldse. Elu on nad sellisteks teinud. Paljud püüavad ennast petta, väites et nad ei saa kunagi täiskasvanuks ja jäävad alati oma hingelt lasteks. Samas oskavad nad raha lugeda ja teiste elu kritiseerida. Aga kas laps oskab neid asju teha? Kas laps tunneb palgakõrgendusest ja ametikohal kõrgemale jõudmisest rõõmu? Ma arvan, et mitte. Laps tunneb lihtsatest ja temale arusaadavatest asjadest rõõmu. Mnjah.
Loetud tundide pärast lõppeb aasta 2007 ja algab uus 2008 aasta. Lõppev aasta oli lahkumiste aasta. Vähemalt minule oli ta täis loobumisi kellestki või millestki. Loodan, et aasta 2008 tuleb parem. Ei, ma usun, et ta tuleb parem. Ta lihtsalt peab tulema parem. 😀
Viimasel ajal vaevab mind mingi imelik (haiguslik?) unetõbi. Peaaegu terve nädal ma vajun juba kella 20 magama. Ma ei suuda silmi lahti hoida. Lihtsalt vajun ja kaon kuhugi ära. Aga hommikul olen juba kella 5 – 6 ärkvel. Kas enneaegne vanadusnõtrus on mind vaevama hakanud. Või saab seda seisundit nimetada talveuneks. Mnjah.
Ma ei ole juba ammu mingeid unenägusid näinud. Vähemalt ma ei mäleta neid. Aga täna hommikul kui ärkasin tuli unes nähtu ja kuuldu mulle väga erksalt meelde. Nägin et olin Viru väljakul bussipeatuses, Musumäe kõrval ja ootasin bussi, et koju sõita. Ilm oli sügisene. Äkki kuulsin väga selget ja tugevat meeshäält mis ütles “See oli minu otsus. Mina otsustasin nii.” Nägin B seismas teiselpool teed ja tundus, et tema oli see kes seda ütles. Jäi mulje et ta on kellegi armastusest loobunud. Loobunud armastamast inimest kes teda armastab ja valinud teadlikult teise tee. Siis äkki kuulsin eemalt kahte naist kahjurõõmsalt itsitamas. Tundus nagu J ja K oleksid millegi üle siirast kahjurõõmu tundnud. Suunasin oma pilgu itsitamise poole ja nägin hoopis L kes seisis minu kõrval ja kuulas vanast kasettmagnetofonilaadsestplayerist muusikat. Ma ei tea, mulle tundus nagu B oleks minust loobunud. Sellel hetkel vähemalt mulle tundus nii. Ma vihastasin haarasin L käest tema playeri ja viskasin selle vastu Musumäe seina puruks. Otsustasin jala koju minna. Kusagilt haarasin endale oranži lina ja panin selle endale ümber ning sammusin edasi. Peatusin Võidu väljaku bussipeatuses ja vaatasin kas keegi tuleb mulle järgi või mitte. Ei tulnud. Olin üksi ja uni lõppes.
Veidraid asju võib unes näha. Tegin ka omad järeldused sellest mida nägin. Muideks, oranž pidi olema loobumise värv. Ju siis ka mina olen loobunud millestki või kellestki. Ja üksinda jäämine unenäo lõpus tähendab ainult seda, et ma jäängi igavesti oma teistpoolt ootama. Nii see vist ongi. Elu on selline. Ma ei ole oma välimuselt atraktiivne ega ka hea suhtleja oma loomult, et ma kellelegi meeldima hakkaksin. Olen üksik müürilill.