Kuidagi häiriv oli õhtul kella poole kümmne paiku telefoni kaudu venelasest kolleegile tõlkida vene keelest eesti keelde muinasjuttu kolmest põrsakesest. Tema pojal oli koolis antud koduseks tööks jutustada see lugu ümber oma sõnadega ja veel eesti keeles. Tõdesin et mu russian on aastatega rooste läinud.
😛
Oma postkastist vanu kirju kustutades leidsin ühe naljaka asja.
Jumal, ma tean, et Sina lõid mu ja andsid mulle selle suurepärase aia, kõik need imelised loomad ja selle naljaka Mao, kuid ikkagi olen ma õnnetu.
– Miks, Eeva?
– Jumal, ma olen nii üksik, mul on igav, ma olen rahuldamata ja mul on neist õuntest nii kõrini!
– Hea küll, Eeva, sel juhul pakun sulle lahenduse. Ma loon sulle Mehe.
– Mis asi on Mees, Jumal?
– Noh, see saab olema selline rikutud mõtlemisega olevus, kellel on hulgaliselt halbu harjumusi. Ta on valelik ja auahne, uhke ja endasse armunud, kuid ta saab olema ka tugevam ja kiirem, kui sina, talle hakkavad meeldima sellised asjad nagu jahipidamine ja tapmine, seega varustab ta sind uutmoodi toiduga. Ma loon ta nii, et ta saab olema võimeline rahuldama sinu füüsilisi vajadusi, tõsi küll, sel hetkel kui ta selleks valmis on, näeb ta suhteliselt totter välja. Ta saab olema rumalavõitu ning talle hakkavad meeldima sellised lapsikud ajaviited, nagu kaklemine ja pallimängud. Ma ei loo teda eriti targaks, nii vajab ta sinu soovitusi, et õigesti elada ja käituda.
– Kõlab talutavalt (Eeva kergitas irooniliselt kulmu). Milles siin siis konks on, Jumal?
– Noo… sa saad ta endale ühel tingimusel.
– Millisel siis?
– Nagu ma juba ütlesin, saab ta olema uhke, auahne ja endasse armunud…
Nii et sina pead lubama tal uskuda, et just tema loodi esimesena. Kuna talle on see nii oluline, las ta siis arvab nii. Tahan, et see oleks meie väike saladus. Las see jääb meie, naiste vahele.
😀
Tunnen ennast ühena nendest “saarmastest”. Tegelen vabalangemisega kuhugile ja samas vilistan muretult mõttlemata tulevikule. 😛
Elu on ilus. 🙂
*sätib roosasid prille oma ninal*
Palavik ei lase magada ja siis tegelen lollustega. 😛
Ema on haiglas 12 päeva 38,2 palavikuga ja mina nüüd üksinda kodus 38,5.
Elu on huvitav.
*ümiseb laulukest: “Nii kuum on tunne…”*
Argihallus ja rutiin on tappvad asjad. Ma vihkan neid mõlemaid. Tuleks juba kiiremini kaunis kuldne sügis. Ja siis tuleb talv, kuninganna oma valges rüüs. Või hoopis kuninglik kuningas jääkristallidest krooni oma peas kandes. Jah, kuningas. Talv on kuningas riietatud säravvalgesse, süsimustade pikkade, pikkade juustega. 😀 Sügist olen ma alati kujutanud kauni punajuukselise naisena kellel on peas punastest, kollastest vahtralehtedest tehtud pärg ja kastanitest helmed kaelas. Kevad on rohelist kleiti kandev elurõõmus plikuška, tedretähnid ninal. Tal on pruunid pikad ja lokkis juuksed millel on võililledest punutud pärg. Suvi on tõsine maapoiss, kaunite sügavsiniste silmadega. Seljas on tal linasest riidest püksid ja hame.
NB! @K – Tänud armsate piltide eest. 🙂
[http://www.youtube.com/watch?v=y5dzvE7YMpA]
YES! Mul on nüüd kõik “The Vicar of Dibley” sarja osad olemas. 😀
Eile tegelesin inimeste solvamisega. Täna hakkan nende tagajärgedega tegelema. Mnjahh. Elu on huvitav.
Eruvyreth 