Mõneti on alandav kui mingi pool tuttav (töökaaslane kellega eriti ei suhtle) proovib vägisi kaela määrida mingit oma tuttavat kutti kellele oleks tegelikult naise asemel hoopis lapsehoidjat vaja. BRRRR!!!

Viimane öö Pelgulinnas. Tuleks juba hommik kiiremini. Reedel (homme) lähen Meremeestesse ja toon oma dokumendid ära. Ja siis “Hüvasti LTKH!”

Kohutavalt raske on otsustada mida teha. Kumb valik on õige ja minule isiklikult parem, kasulikum, tervislikum. ÕUDNE! Võin sattuda sellise pasahunniku otsa et siga ka ei söö. Kas minna haiglast ära ja asuda väiksema palgaga tööle kus ei ole öövalveid, kiirabisid, õendusanamneese ja surevaid patsiente. Kas minna verekeskusesse tööle ja iga tööpäev tööl käia, ainult laupäevad ja pühapäevad oleksid siis vabad. Ma ei suuda enam öövalveid teha nii nagu vanasti. Ma ei suuda enam isegi 24 tundi järjest üleval olla. Lihtsalt ei suuda. Vajun kokku, pilt kaob eest ja kõik. Närvid ei ole ka enam korras ja pinge taluvus on kõvasti kahanenud. Mida küll teha. Uues kohas hakkaksin saama ilma öövalveteta (sest seal ei ole öösel tööd) peaaegu 2000 krooni vähem palka. Peaksin hakkama uute inimestega harjuma ja neid tundma õppima. Kellest eemale hoida ja kellesse positiivselt suhtuda. Minu jaoks on see küllaltki raske. Ausalt öeldes on mul ka haigetest kõrini. Ma olen väsinud nende halast. Ma ei suuda enam neile kaasa tunda. Ma olen väsinud külastajate nõudmistest. Üks õde ei tule toime 25 – 30 haigega ja veel nende sugulaste ja muude lehmalellepoegadega. Ükskõik kui palju sa ka ei püüa ikka saad kusagilt kellegi käest sõimata. Arst teeb ummamuudu korraldusi oma tasulistele haigetele ja siis õde peab kõik muud asjad, haiged nurka viskama ja jooksma uusi korraldusi täitma. Näiteks, saatma väljaspool järjekorda haigeid sonosse ja röntgenisse. Siis on 100 % kindel et umbes 10 minutipärast helistatakse sealt ja sõimatakse nii kõvasti et peab telefonitoru kõrvast eemal hoidma. Ja kui sa lihtsalt ei jõua siis saad arsti käest niiet tolmab. Arste kes meil siin korraldusi annavad on neli. Igaüks neist tahab et tema haigetega ja soovidega esmajärjekorras tegeletakse. Aga mina olen üksinda. Ma ei saa korraga nelja asja teha ja korraga neljas kohas viibida. On päevi kus kõik on vaikne ja rahulik. Arstid ei taha midagi erakorralist ja patsiendid on rahul. Aga on sellised valveid kus lõpuks ei mäleta sa enam oma nimegi.

Ma olen kohutavalt väsinud

Inimesed on hullud oma lemmikutega. Lausa ogarad. 😀

Ja jälle valvan ma Ööd.  On see Öö ikka üks tüütu sunnik, et teda pidevalt valvama peab. Mnjah, muidu äkki paneb see tegelane veel kuhugi plehku.  Kes teda va kurjamit ikka teab. No eks ma siis püüan tal silma peal hoida.  😛

NB! Üks põrutav uudis. Mul tõsteti palka 1 kroon. Nüüd tunnen ma ennast miljonäärinäärivanana ja ma ei tea mida selle hiiglasuure summaga nüüd peale hakata. *on suurest õnnest minestamas* 😛

Küll praktikantide elu on lihtne.  Tuleb 30 minutit hiljem kohale ja saab 9 tundi varem minema. Pidi olema õhtu kella 20 hommiku kella 8 aga ilmus kohele 20:33 ja lahkus 23:15. Vat nendel on tõesti elu LILL. Mnjahhh.

Miks mõned patsiendid käituvad nii nagu õde isiklikult oleks neile midagi võlgu? Ja mõned patsiendid arvavad, et kui nad on arstile väikest “taskuraha” maksnud siis nad võivad kõike nõuda ja kõiki mõnitada.

GRRRR!

Öövalve on nagu pind su väsinud ajus. Jälgilt irvitav luupainaja kes piilub sind kummutisahtlist. Hallitama läinud leekuru, kopitanud riidekapis. Tont kes kummitab tolmuses nurgas ja klõbistab oma konte. Sa ootad ta lõppu. Loed tunde ja minuteid. Aeg venib. Kell on 3 või 4 öösel. Südamesse tekib tunne nagu sa oleksid ainuke elav hing siin planeedil. Kõik on vaikne. Või hoopis oled sa sureva inimhinge juures ja näed meeletut hirmu tema kustuvates silmades. Mnjah. Kord nii, kord naa. Esimesed hommikused valguskiired on sinu jaoks kui uue lootuse ja elu algus. Ja lõpuks kui sa oled kõik selle endast maha jätnud, ukse enda järelt sulgenud. Tunned sa ennast nii nagu oleksid ahelad oma käte ja jalgade ümbert maha raputanud. Sa oled vaba. Üks öö on jälle möödas. Sina oled veel elus.

Külm on.

Argihallus ja rutiin on tappvad asjad. Ma vihkan neid mõlemaid. Tuleks juba kiiremini kaunis kuldne sügis. Ja siis tuleb talv, kuninganna oma valges rüüs. Või hoopis kuninglik kuningas jääkristallidest krooni oma peas kandes. Jah, kuningas. Talv on kuningas riietatud säravvalgesse, süsimustade pikkade, pikkade juustega. 😀 Sügist olen ma alati kujutanud kauni punajuukselise naisena kellel on peas punastest, kollastest vahtralehtedest tehtud pärg ja kastanitest helmed kaelas. Kevad on rohelist kleiti kandev elurõõmus plikuška, tedretähnid ninal. Tal on pruunid pikad ja lokkis juuksed millel on võililledest punutud pärg. Suvi on tõsine maapoiss, kaunite sügavsiniste silmadega. Seljas on tal linasest riidest püksid ja hame.

NB! @K – Tänud armsate piltide eest. 🙂